Kinkaku-ji

Reedel sai jälle telefoni ostmist yritatud. Hale läbikukkumine, sest seekord leidsime yles poe, kust vana kala, sakslane Guido soovitas telefoni osta, aga lepingu s6lmimiseks oleks nad tahtbud saada koolilt t6endit selle kohta, et me vähemalt aasta Jaapanis viibime. Teine variant oleks osta kaarditelefon, aga möhh... need on koledad ja kasutamine on tunduvalt kallim. Meil oli kaasas jaapani keeles osav soome poiss Niku (jah, t6epoolest selline nimi!), aga tal ei 6nnestunud ka neid pehmeks rääkida:=)

Laupäeval käisime Kaisa, Liina, Karoliina ja viimase s6bra Mayuga Kyotos Kinkaku-ji paviljoni vaatamas. Fantastiline! Poleks iial varem ette osanud kujutada, et ise kunagi seda oma ihusilmaga näha saan, aga nyyd on ta nähtud! Tänu sellele hakkan juba rohkem hoomama ka seda, kuhu ma tegelikult sattunud olen. Olete ka v6ib-olla kuskilt ilupiltidelt seda lehtkullaga kaetud templihoonet näinud. Tore oli see, et kylastajad olid mitte ainult välismaalased, vaid peamiselt hoopis jaapanlased ise. Siseturism, väga armas. Enne Kinkaku-ji kylastamist käisime korra läbi ka Keisripalee pargist, aga seal me kaua seekord ei peatunud, kuna Mayu, kuigi ta elab Kyotos, ei olnud ka Kinkaku-jid näinud. 6htul linna peal hängides sattusime toredasse raamatupoodi, kust sain endale väga hea hinnaga peaaegu kapsaks loetud Lonely Planeti reisijuhi ja Tokyo kaardid. M6lemat hakkab kindlasti vaja minema.
Avastasin, et rongide kasutamine on siin k6igest hoolimata yllatavalt lihtne.

Täna on ilm jahe, hommikust saati on kogu aeg sadanud. Pole ka ime, arvestades asjaolu, et supertaifuun Nabi läheneb Jaapanile. Minu 6nneks ta Osakasse t6enäoliselt ei satu, kui ta just suunda ei kavatse muuta, aga L6una-Jaapan on kyll m6neti ohus. Nabi tähendab korea keeles liblikat, ehk ta lendab Jaapanist liblika moodi graatsiliselt ka yle, nii et kellelegi haiget ei tee.