Mul on korteris sipelgad. Ristisin nad Albertiteks. Albertid ei ole muhedad. Täna oli meil esimene suurem tüli. Minu saia pärast. Jätsin oma pasteediga saia kööki lauale. Liiga kauaks ilmselt. Tagasi tulles oli see vallutatud mitte rohkem ega vähem kui 8 sipelga poolt. Ma v?in kihvti v?tta, et üks molkus vaatas mulle otsa ja üles sitasti. Kahtlustan ajutist hullust. Sipelgad ei räägi. V?i kui, siis ainult need, kes meil elavad. Paradiisi ma enam ka ei saa, sest käsi südamel pean tunnistama, et üritan neid tappa. Minust on saanud külmavereline m?rtsukas. Alguses oli mul käepärast ainult juukselakk. Kui olin köögist gaasikambri tekitanud, pidin ise koos Albertitega hinge heitma. Nüüd on meil konkreetne sipelgamürk. Viis väikest valget junni. Väidetavalt pidid need nädalaga puhta platsi tegema. Tänane saiatüli näitab, et see ei m?ju. Raiped elavad ja sigivad. Ja ülbitsevad ka selle juures. Teed ma ka enam juua ei saa. Ma t?esti ei tea, kuidas nad kinnise kaanega meepurki saavad. Ma arvan, et siin on k?rgemad j?ud mängus. Igatahes, meepurgis oli täna kaks laipa. Iseenesest tore, et m?ned neist ka surevad (t?estatud!). Ainult et surnuaia v?iks nad tekitada mujale. Korteri omanik keeldus uskumast, et tema korteris on Albertid. Jah, ega mul polegi päevad läbi muud teha, kui helistada inimestele ja valetada. Valetan kokku, et näen sipelgaid ja peale k?ne naeran vaikselt maniakaalselt. Ükspäev üritasin neid tolmuimejaga paanikasse ajada. Kuna olen sinna korterisse alles kolinud, siis arvasin, et ega ühes korteris katkist tolmuimejat ikka vast ei hoita. Aga v?ta näpust. Gaasikamber asendus tolmukambriga. Imeja oli vist rikkis. Selle ühendamisel vooluv?rku viimane k?igepealt rögises hetke kahtlaselt ja peale seda hakkas omasoodu toimetama. L?ppkokkuv?ttes oli köök täis paanikas sipelgaid, paanikas mind ja rögisevat-kohe-kohe-tükkideks lendavat-imejat. Praegu p?genesin tööle s?japlaani pidama. H??run vaikselt käsi ja m?tlen, millega neid järgmisena üllatada. Igatahes, peale tänast vahejuhtumit köögis, on meil Albertitega ametlik s?da. Näis, kuidas see l?ppeb. Aga üks on kindel, mis kindel. Rögiseva tolmuimejaga ma enam luurele ei lähe.
Tahes-tahtmata hakkan m6tteis mitmesuguseid paralleele t6mbama ja yha rohkem saab selgeks, et ei-ei-ei, jamast kuskil lahti ei saa;) Ja yldse - kogu see elu on yks suur hädaorg. Siiski, vähemalt kultuurtaimedel on v6imalus see endale natuke vastuv6etavamaks teha...
_2.jpg)
4 Comments:
At november 02, 2005 5:25 AM,
Anonüümne said…
jah.. sitt ulbib ju..
=)))
At november 03, 2005 6:27 AM,
Anonüümne said…
Mul on korteris sipelgad. Ristisin nad Albertiteks. Albertid ei ole muhedad.
Täna oli meil esimene suurem tüli. Minu saia pärast. Jätsin oma pasteediga saia kööki lauale. Liiga kauaks ilmselt. Tagasi tulles oli see vallutatud mitte rohkem ega vähem kui 8 sipelga poolt. Ma v?in kihvti v?tta, et üks molkus vaatas mulle otsa ja üles sitasti. Kahtlustan ajutist hullust. Sipelgad ei räägi. V?i kui, siis ainult need, kes meil elavad.
Paradiisi ma enam ka ei saa, sest käsi südamel pean tunnistama, et üritan neid tappa. Minust on saanud külmavereline m?rtsukas. Alguses oli mul käepärast ainult juukselakk. Kui olin köögist gaasikambri tekitanud, pidin ise koos Albertitega hinge heitma. Nüüd on meil konkreetne sipelgamürk. Viis väikest valget junni. Väidetavalt pidid need nädalaga puhta platsi tegema. Tänane saiatüli näitab, et see ei m?ju. Raiped elavad ja sigivad. Ja ülbitsevad ka selle juures. Teed ma ka enam juua ei saa. Ma t?esti ei tea, kuidas nad kinnise kaanega meepurki saavad. Ma arvan, et siin on k?rgemad j?ud mängus. Igatahes, meepurgis oli täna kaks laipa. Iseenesest tore, et m?ned neist ka surevad (t?estatud!). Ainult et surnuaia v?iks nad tekitada mujale.
Korteri omanik keeldus uskumast, et tema korteris on Albertid. Jah, ega mul polegi päevad läbi muud teha, kui helistada inimestele ja valetada. Valetan kokku, et näen sipelgaid ja peale k?ne naeran vaikselt maniakaalselt.
Ükspäev üritasin neid tolmuimejaga paanikasse ajada. Kuna olen sinna korterisse alles kolinud, siis arvasin, et ega ühes korteris katkist tolmuimejat ikka vast ei hoita. Aga v?ta näpust. Gaasikamber asendus tolmukambriga. Imeja oli vist rikkis. Selle ühendamisel vooluv?rku viimane k?igepealt rögises hetke kahtlaselt ja peale seda hakkas omasoodu toimetama. L?ppkokkuv?ttes oli köök täis paanikas sipelgaid, paanikas mind ja rögisevat-kohe-kohe-tükkideks lendavat-imejat.
Praegu p?genesin tööle s?japlaani pidama. H??run vaikselt käsi ja m?tlen, millega neid järgmisena üllatada. Igatahes, peale tänast vahejuhtumit köögis, on meil Albertitega ametlik s?da. Näis, kuidas see l?ppeb. Aga üks on kindel, mis kindel. Rögiseva tolmuimejaga ma enam luurele ei lähe.
At november 03, 2005 12:36 PM,
Punik said…
Tahes-tahtmata hakkan m6tteis mitmesuguseid paralleele t6mbama ja yha rohkem saab selgeks, et ei-ei-ei, jamast kuskil lahti ei saa;) Ja yldse - kogu see elu on yks suur hädaorg. Siiski, vähemalt kultuurtaimedel on v6imalus see endale natuke vastuv6etavamaks teha...
At november 26, 2005 6:12 AM,
Anonüümne said…
Jaana... pole kena teise inimese posti varastada.. V?i siis v?iks viidata algallikale: http://shoulddrinkless.blogspot.com/2005/09/albertid.html
Postita kommentaar
<< Home